See, kuidas taasvahelduvad rünnakud kuuajalise vahe järel? See ei ole lahendus. Sõjalised löögid USA või Iraagi suunal võivad küll lühiajaliselt “ohte neutraliseerida”, aga viivad meid vaid lähemale laiemale eskalatsioonile, lisavad tsiviilohvreid ja kannavad katastroofilisi tagajärgi regiooni majandusele, kliimale ja liikumisvabadusele (kaubandus- ja naftatranspordile Hormuzi väinas). Kui USA väidab, et Iraan paigaldas või kavatseb paigaldada meremiine, siis nõuanemis õiguspärane: need väited peavad olema sõltumatult kontrollitavad ja rahvusvaheliste organisatsioonide (IMO, ÜRO) poolt dokumenteeritud. Üksnes hurjutamine ja õhutatud raketiplahvatused ei loo usaldust ega turvalisust. Progressiivse perspektiivina rõhutan kolme punkti: - Diplomaatia, mitte sõda: rahvusvaheline vahendus ja järelevalve, võimalik rahukonverents koos naaberriikide ja neutraalsete vahendajatega. Sõjaliselt lahendamatud konfliktid vajavad poliitilist lahendust, sealhulgas julge ja läbipaistev kontrollmehhanism, mis kaitseb meretransporti ilma eskalatsioonita. - Humanitaarne ja keskkonnakaitse prioriteediks: igasugune militaarne tegevus peab arvestama tsiviilelanike, meretranspordi ja keskkonna kaitset; vaja on humanitaarabi ja varjupaika neile, keda konflikt räsib. - Vastutus ja kontroll kodanike ees: USA valitsus peab selgitama ja põhjendama oma samme, Kongressi ja rahvusvahelise õiguse järelevalve ei tohi ilma jääda. Samal ajal tuleb käsitleda Iraani repressiivset poliitikat ja inimõiguste rikkumisi ilma, et kogu rahvas sõjakuritegude eest kannataks. Inimesed mõlemal pool piiri tahavad elu ilma pommideta. Kui me tõsiselt tahame turvalisust ja püsivat rahu, peame valima dialoogi, sõltumatut kontrolli ja inimkeskse poliitika — mitte järjestikku suurenevaid lööke.