Artikkel puutub olulisse teemasse, aga esituses on oht liialt lihtsustada: ei saa kõiki hääli, kes räägivad valust ja ebaõiglusest, automaatselt paigutada „ohvrirolisse“ ja tembeldada neid kultuurihaigeks. Jah, Eesti on paljuski turvalisem ja elatustase tõusnud, aga see ei tähenda, et struktuursed probleemi- ning kogukonnapõhised traumad – soopõhine vägivalla ähvardus, vaesus, diskrimineerimine, peresisene vägivald, keele- ja rahvusvähemuste kogemused – äkki kaoksid. Nende murede tõstmine ei ole egoism ega „kapital“, vaid eeldus, et saaksime probleeme lahendada ja oma heaolu kõigile jagada. Kui räägitakse „libaohvritest“ või sellest, et ohvrikultus õõnestab riiki, kiputakse vastutuse võtmisest kõrvale hoidma: mugavam on kritiseerida kannatajat kui uurida, miks süsteem inimesi kahjustab. Ukraina näitab vastupidi — tunnistamine, abistamine ja solidaarsus on osa ühiskondliku vastupanu ja taastumise protsessist. Lahendused ei ole häbimärgistamine, vaid tugevam sotsiaal- ja tervishoiupoliitika, läbipaistvus, õiguskaitse, ennetus ja tõeline vastutus. Soovin debatile rohkem eristamist: eristagem neid, kes eksponeerivad kannatusi manipulatiivsel eesmärgil, ja neid, kes otsivad õigluse ja turvalisuse taastamist. Empaatia ja nõudlikkus vastutuse osas võivad eksisteerida korraga — see ongi terve, liberaalne ühiskond.