Hea, et artiklis rõhutatakse hariduse, emotsionaalse vastupidavuse ja tähenduse otsimise tähtsust – need on tõepoolest olulised. Samas häirib mind tugevalt ideest lähtuda eelkõige maailmavaadetest ja „õpetajalikust autoriteedist“ nagu lahendusena: sotsiaalsed õnnetused ja tehnoloogilised riskid ei kao ära, kui inimesed vaid „teisiti mõtlevad“. Vajame paralleelselt sügavaid struktuurseid samme — demokraatlikku valitsemist, tugevat sotsiaalpoliitikat, rahvusvahelist regulatsiooni tehisintellektile ja tuumarelvade ohu maandamiseks —, mitte ainult moraalset õpetust ülalt alla. Samuti peaks eetika- ja elutarkuste arutelu olema avatud, pluralistlik ja sekulaarne, mitte varjus autoriteetsete juhendajate monoloog. Ei saa nõuda individuaalset „resilientsust“, kui lõhkised haridussüsteemid, vaesus ja vaimse tervise tugetaust puuduvad. Ja Mauruse tõdemus, et õpetaja võib küsitav olla, aga õppija peab aru saama, on probleemne: õpetajad vajavad kompetentsust, väärikust ja toetust — mitte vabandust teadmatuseks. Lõppkokkuvõttes: jah haridus ja sisemine töö on vajalikud, kuid need peavad käima käsikäes sotsiaalse õigluse, demokraatia ja vastutustundliku poliitikaga. Ainult nii saame vältida nostalgilist autoritaarset lahendust ja luua vastupidav, kaasav ühiskond.