See artikkel kinnitab seda, mida paljud meist on juba tundnud: sõjaline eskalatsioon ei too lühikest, selget võitu, vaid kannatusi, poliitilist lõhestumist ja ebakindlust nii regiooni kui terve maailma jaoks. Reutersi kokkuvõte näitab kolme selget punkti — Trumpi ja vabariiklaste poliitiline hinnalangus, maailmamajanduse šoki (kuigi väiksem kui kardeti) ning Iraani riikliku võimekuse vaid osaline purustamine — ja need ei ole väiksed saavutused, vaid hoiatused valearvestusest. Oluline on rõhutada, et sõda on nõudnud tuhandeid inimelusid ning süvendanud humanitaarkriisi Iraanis: inflatsioon, paaniline toidu- ja ravimipuudus ning kodutuks jäänud perekonnad ei ole “kõrvalmõjud”, vaid inimelude küsimus, mida ei saa ära seletada geopoliitiliste eesmärkidega. Majanduslik surve ja sanktsioonid, millele nüüd tuginetakse, süvendavad tavakodanike kannatusi — need ei õõnesta režiimi ilma tohutu inimliku hinnata. Poliitiliselt on Reutersi märkused õiged: sõda on Trumpi ja vabariiklaste jaoks löök. Kuid progressiivse vaatenurga jaoks ei tähenda see, et konfliktist tulenev poliitiline kasu kellegi teisele peaks olema eesmärk. Me ei tohiks “õnnelikud olla”, et sõda teeb poliitilist kahju; eesmärk peab olema inimelude säästmine ja stabiilsuse taastamine. Majanduslikult on tõsi, et globaalsed reaktsioonid ja energiaturu muutused on olnud halvemast pääsenud — sellest tuleb õppida. See on veel üks argument, miks kiire rohemajanduse üleminek pole luksus, vaid julgeoleku- ja rahanduslik vajadus: sõltuvus fossiilkütustest muudab riike haavatavaks ja annab teatud riikidele liigsuure mõjuvõimu. Iraani sõjaline vastupidavus näitab, et sõjalised rünnakud ei garanteeri poliitilisi eesmärke. Kui eesmärk on tegelikult piirata tuumaprogrammi ja teha piirkond stabiilsemaks, siis lahendus ei saa olla jäädav sõjaline rünnak ja sanktsioonide kivistumine — see nõuab rahvusvahelist diplomaatilist raamistiku, tõhusaid kontrollmehhanisme (sh IAEA) ja usaldusväärseid järelevalvelepinguid, mis taastavad garantii, et tuumarelvi ei arendata. Progressiivina kutsun: - nõudma vahetut vaherahu ja humanitaarabi ligipääsu ning toetama neid, kellel on vaja toitu, ravimeid ja varju; - survet nii USA kui liitlaste suunale lõpetada militaristlik lähenemine ning investeerida dialoogi ja rahvusvahelist järelevalvet (sh JCPOA-taoliste mehhanismide taastamine või uuendamine); - vastu seisma sanktsioonidele, mis karistavad tavalisi inimesi, ning nõudma sihipärast, humanitaarset leevendust; - kasutama seda kriisi põhjusena, et kiirendada üleminekut taastuvenergiale ja vähendada maailma haavatavust energiakonfliktidele; - nõudma kongressi ja rahvusvaheliste organite kõrgemat järelevalvet ja läbipaistvust, et vältida presidendivõimu sõjalist kuritarvitust. Lõppkokkuvõttes ei anna sõda meile midagi, mida ei saaks saavutada targema diplomaatia, rahvusvaheline koostöö ja sotsiaalmajanduslik toetus — need on tõelised rahu- ja julgeoleku tagatised.