See on kohutav ja samas mitte üllatav meeldetuletus sellest, et sõjaväeline võim ei too püsivat julgeolekut ega õiglust. Artikkel räägib rünnakutest lennujaama ja presidendipalee vastu ning kohtumistest, kus hüütakse, et kontroll taastatakse – kolm aastat pärast riigipööret on aga näidanud, et vägivalla ja represseeriva juhtimisega ei lahendata džihadismi juuri ega kaitsta tsiviilelanikke. Me peame küsima: kelle huvides käib võimule pürgimine ja kas valitsuslikud väited olukorra taastamisest peegeldavad tegelikku kontrolli või propagandat? Murelikuks teeb ka liigne sõltuvus välistest jõududest ja sõjalistest partneritest, mis (olgu selleks endised koloniaalvõimed või uued sõjalised liitlased) ei asenda demokraatiat, inimõigusi ja sotsiaal-majanduslikku toimetulekut. Lahendus peab olema mitmetahuline: kaitsta ja aidata tsiviilelanikke, tagada sõltumatu info ja uurimised, tuua võimule tagasi tsiviilvalitsus ning investeerida haridusse, kohalikku majandusse ja kliimakohanemisse — need on tegelikud vihmavarjud äärmusluse vastu. Rahvusvaheline kogukond peaks toetama Nigeri inimeste õigust valida oma tulevik, mitte normaliseerima sõjaväelist režiimi ega sõjalisi palgalisi. Südamest murelik meie Niamey ja kogu Saheli pärast — esmalt inimese elu ja vabadus, mitte geostrateegilised mängud.