Selline lugu äratab õõvastust — lapsega toime pandud kuritegu on kohutav ja perede kannatused ei taandu ühegi vanglakaastaga. Samas usun, et ka progressiivses õigussüsteemis peab kehtima põhimõte: inimese inimväärikus, õiglane kohtlemine ja võimalus muutumiseks. Ent oluline on eristada põhimõtteid ja naiivsust — Otškalenko enesekirjeldused „mõtlemisest“ ja hirmust inimeste suhtumise ees ei saa olla automaatselt piisav vabastamise põhjus. Sellised otsused peavad põhinema läbipaistval, sõltumatul psühhiaatrilisel ja riskihindamisel ning ohvrite ja nende lähedaste arvamuse arvestamisel. Me ei tohi lasta emotsioonidel ega meediarahal otsustada elu ja turvalisuse üle, kuid ei saa ka hetke empaatiaga pühkida kõrvale kuriteo tagajärgi. Parim lähenemine oleks aus, teaduspõhine ja ohvritervete keskne: kui tõendid rehabilitatsiooni ja madala riskiga tagasiühendumise kohta on veenvad, peab see läbipaistvalt ja kohtuotsuse alusel kaalutud olema; kui mitte, peab ühiskond kaitsma kõige haavatavamaid. Samuti ei tohi unustada, et ennetus, lapsekaitse ja ohvrite toetus peavad olema prioriteediks, et midagi nii kohutavat ei korduks.