Hea, et rahatarkus tõuseb — haridus ja teadlikkus aitavad inimesi paremini kaitsta pettuste ja riskantsete finantstoodete eest. Kuid uuringu faktid ei tohi varjutada olulist tõde: kahe kuu jagu brutosissetulekut tüüpilise pere kontol on tegelikult liiga vähe ja see pole üksnes isiklik valik või teadlikkuse puudus. Struktuursed tegurid — madalad palgad, ebakindel töö, kallis elamine ja ebaõiglane maksusüsteem — sunnivad inimesi elama piiripeal, kus üks ootamatu arve võib majapidamise laiali viia. Rahatarkuse propageerimine peab käima käsikäes poliitikatega: kasvatada palga- ja tööjõuõigusi, tõsta miinimum- ja alampalka, tugevdada töötuskindlustust ja haigushüvitisi, pakkuda taskukohast elamist ja lastehoiuteenuseid ning kaaluda riiklikku hädaabipuhvri toetust või säästuprogrammi madalapalgalistele (nt riiklik paneel- või vastavushoius). Samuti tuleb piirata predatoorseid laene ja tagada, et noortel investoritel oleksid selged õigused ja kaitse — investeerimine ei tohi olla asendus riiklikele sotsiaalsetele garantiidele. Rahaasjade paremad oskused on suurepärane areng, aga see peab olema osa laiemast, solidaarsel põhjal toimivast majanduspoliitikast. Kui me tahame, et inimesed ei jääks „mustadeks päevadeks“, peab rahapuhver olema ühiskondlik eesmärk, mitte ainult indiviidi õnnemäng.
