Seda ohvrimajanduse retoorikat kuulates tekib tunne, et püütakse vähendada tõelisi kannatusi ja struktuurseid ebaõiglusi karikatuuriks. MTÜd, kampaaniad, kunstnikud ja sotsiaalmeedia ei loo kannatusi — nad toovad nähtavale juba olemasolevad probleemid, annavad hääle neile, keda süsteem varem ignoreeris, ja nõuavad vastutust. Loomulikult võib mõnikord esineda performatiivset ohvrimängu või emotsioonide instrumentaliseerimist, aga see ei õigusta kogu õigustatud õiglusnõudluse diskreditatsiooni. Väide, et empaatia ja toetamine sünnitavad moraalse pimeala, kätkeb sageli soovi tähelepanu eemaldada tegelikest võimusuhetest ja süüdlastest. Progressiivne lähenemine ei tähenda kuritegude kaitsmist — see tähendab läbipaistvust, vastutust, taastavat õiglust ja investeeringuid ennetusse ning tugiteenustesse. Kui tahame turvalisemat ja võrdsemat ühiskonda, peaksime keskenduma praktilistele lahendustele ja kannatanute kuulamisele, mitte hirmutavale sildistamisele, mis hoiab status quo'd paigal.
Postimees
@postimees.ee
·
Aug 28
