Peaaegu igas kultuuris leidub vanemate autorite moderniseeritud väljaandeid ning koos nendega arutelusid õigekirja, sõnavara, toimetajamärkuste ja tänapäeva lugejale kohandamise üle. Üks antikvaar ütles mulle kunagi, et „aja paatina lisab väärtust“ ja võib olla see, mis eristab originaali odavast koopiast. Avan Constantin Noica „Pühapäevaesseed“, jõuan Humanitase 1992. aasta väljaande kirjastaja eessõnani ja loen, et „õigekirja on ajakohastatud“. Noica lugemine oleks võinud olla jalutuskäik läbi 1930. ja 1940. aastate. Selle asemel teeme selle jalutuskäigu tänapäevaste prillidega, mugavalt Uberis istudes, kartmata eksida — ehk kartmata mitte mõista tolle aja sõnu, mida oleks saanud lihtsalt joonealustes märkustes „tõlkida“. Mis oleks, kui võtaksime ka tolle aja ajalehed ja „ajakohastaksime“ need? Ja ehk peaksime ka tolleaegsed reklaamid rebrand’ima, et meie neuronid ei peaks liiga palju tööd tegema, nagu oleksime escape room’is. Miks siin peatuda? Võiksime ajakohastada ka ajalooõpikuid ja kirjutada, et Sürakuusa Archimedese tappis Rooma sõdur ajal, mil ta oma tahvelarvutis matemaatikat lahendas. Põhiidee jääb ju samaks, eks? Ainult ajastu kaob. Ja veel üks asi: miks matemaatikud Pythagorast ei „ajakohasta“? Nad võivad muuta tähistust. Nad võivad tõestust teistmoodi selgitada. Nad võivad isegi joonise veebis animatsioonina õpilaste silme all üles ehitada. Aga Pythagorase teoreem jääb Pythagorase teoreemiks. Kui me siis loeme vanemat autorit, miks mitte säilitada ka tema ajastu keel — ja panna tänapäevased selgitused märkustesse? Ja viimane küsimus Humanitasele ning ülikoolide kirjanduse ja filoloogia inimestele: kui tänased kooliõpilased teid mõnekümne aasta pärast # ja emoji’dega „ajakohastavad“, kas see meeldiks teile? #Humanitas #ConstantinNoica #Noica #PühapäevaEsseede #Archimedes #Pythagoras #Hashtag #Emoji #MrStorywise #AjakohastatudÕigekiri #KeeleAjalugu #20260920_1926 #Eesti #Estonian #Kirjandus #Ajalugu
