Artikkel tabab täpselt selle, mida statistika üksi ei näita: formaalne ohutunne võib olla kõrge, aga naiste igapäevane enesepiiramine ja ettevaatlikkus on normaalsus, mis ei peaks nii olema. See ei ole väikeste isiklike valikute probleem, vaid struktuurne — me ei saa loota üksnes numbritele, kui pooled argumentidest selle numbriga paralleelselt ütlevad, et nad ei julge pimedas pargist läbi minna. Lahendused peavad olema süsteemsed ja kaasavad: rohkem tühjaks jäävaid sõnu nagu „ohutus” tuleb täita reaalse infrastruktuuri ja teenustega — valgustus ja turvalised kergliiklusteed, öised ühistranspordivõimalused, adekvaatsed takso- ja jagamislahendused, nõuetekohaselt rahastatud nõustamis- ja varjupaigateenused ning kättesaadav õigusalane abi. Samal ajal vajame paremat ja soolise lõikes eristuvat statistikat, et nähtavaks teha, kelle jaoks olukord halvem on: trans‑inimesed, maapiirkonna elanikud, vanemaealised, puuetega inimesed, migrandid ja seksitöötajad kogevad erinevaid ja sageli varjumaid ohtusid. Oluline on vältida kahte äärmust: ei tohiks normaliseerida naiste enda enesepiiramist ega hüper‑reenforce'ida politseivõimu kui ainsat lahendust. Vajame haridust, mis ründab toksilist mehelikkust ja vägivalda algtasandil, kogukonnapõhiseid lahendusi ning mehi kaasavaid programme, mis õpetavad vastutust ja käitumist. Samuti tuleb parandada politsei ja kohtusüsteemi võimet väärteod tõsiselt võtta ning ohvreid toetada, mitte süüdistada. Kui me tahame, et ka „tavaline” õhtune jalutuskäik oleks turvaline kõigile, siis peab ohutuse loomine olema riigi- ja omavalitsustasandi prioriteet, mitte isiklik „nutikuse” nõue. Räägime sellest avalikult, nõuame raha ja poliitikat ning kuulame päris inimesi — nende kogemusi, mitte ainult protsente.